Sunday, September 11, 2016

Maraton ja põlv

Täna toimub SEB Tallinna maraton, milleks hakkasin valmistuma eelmise aasta lõpus. Naudin väga jooksmist, liikumist, treeninguid. Jooksin Tartu kevadjooksul 10 kilomeetri ja Narvas poolmaratoni oma rekordi. Kerge, mõnus.

Ja siis juulikuus, nädal enne reisi, pärast ühte pikemat jooksu lõi põlve valu. Mul on üks kord enne esimest maratoni ka põlv valutanud aga see läks paari päevaga üle ning oli teistsugune. Arvasin, et küll seegi kord möödub. Tegin kaks päeva veel tavapärast trenni aga siis oli juba igasugune liikumine ülivalus. Tuli paaripäevane liikumispaus ning valu kadus. Sloveenias sünnipäeva hommikul tegin rahuliku ringi ümber Bledi järve, arvates et seekord piisas ka väikesest pausist kuid juba enne lõppu oli selge, et mitte. Terve nädal tuli korralikult liikumist, reisides ei saa ju paigal püsida.

Tagasi tulles külastasin ortopeedi, kes arvas et tegemist on tavalise ületreeninguga, määras glükosamiini ja arthros salvi (saan aru, et üldjuhul võibki olla aga maksta 45 eurot max 10 minutilise külastuse eest igasuguse uuringuta). Pidin tegema kahenädalase pausi ning siis uuesti proovima, nii rattaga kui joostes. Väga rasked kaks nädalat möödusid teosammul. Tegin alustuseks kilomeetri pikkuse jooksu proovi :( Rattasõiduga tekkis valu veel uude piirkonda. Vahepeal tuli Rakvere Ööjooks, lasin põlve ära teipida ning jooksin raja läbi. Põlv tunda ei andnud ja olin positiivselt üllatunud kuigi joosta oli pärast kuuajast pausi raske. Aga valu ei jäänud tulemata ning augustis pöördusin perearsti juurde. Tegime ära röntgeni (mis näitas põlves ahenemist, esialgseks diagnoosiks artoosi algus või meniski vigastus) ja ultraheli (meniski vigastus ja vedelik põlves). Nüüd ootan uut ortopeedi külastust.

Väga raske on kõrvalt vaadata, kuidas teised jooksevad.