Joosta või mitte joosta?/To run or not to run

Eelmine hooaeg. 

SEB 10 km 47,04. 388s, N46s, oma vanuses 28s.
Kirna-Türi 6.5km 29,59. 75s, N13s, oma vanuses 4s.
Septembri lõpust alates kimbutas kurguvalu, kutsehaigus ja kõik see. Kuigi mitte kunagi nii pikalt. Hääl otsustas mind ka maha jätta, ühe nädalavahetuse veetsin täielikus vaikuses. Kirna-Türi ajal olin juba tõbine. Oktoober jäi trenniga praktiliselt vahele, kaks nädalat proovisin ise hakkama saada, nädala võtsin antibiootikume ja siis nädala taastusin.

November oli lõbus. Mul on suvest nuti. No ja Endo ka ikka, kuidas siis muidu. Mul loomulikult treeningpäevik paberil ka aga seal summeeritud distants pidevalt silmade ees. Kuu poole peal vaatasin, et oo.. 200 km saab kuu lõpuks kätte. Mingi aeg avastasin, et võiks siis juba oma rekordi (218) ka üle joosta. Ja nii tuligi novembris 220km :)

Detsembri keskpaigani saab järgmise aasta linnajooksudeks registreerida. Võtan järjekordselt lahti SEB registreerimise. Täidan kõik väljad ära. Kõik peale distantsi. Sest..
Sisehääl: Kuule, jookseks seekord uuesti maratoni.
Pea: Loll, oled? Mäletad, kui raske see oli?
SH: Piisavalt aega on mööda läinud. Ma olen selleks valmis.
P: Kuuest küünest ilma jäämine?
SH: Kõhklust ei oleks ju, kui üldse ei tahaks joosta. 
P: Aga ma tahan 10t joosta. Selleks on kiirust vaja. Vanust ka juba. Maratoni jõuab hiljem ka.
SH: Aga ma tahan maratoni joosta.
P: Mõtle, kui palju aega treenimiseks kulub.
SH: Nagu sa praegu vähem jookseks :D Saan enne ju 10t ka joosta, Tartus ja Ööjooksul. Ja Narva jääb 7. 
P: Trenn on ju erinev.
SH: Ma ei ole tippsportlane, saan oma trenniga ka hakkama.
P: Mõtle kui raske see oli!!!
SH: Kui võtta sihiks 3t45min, siis km ajaks tuleb ainult 5m30s, see on ju joostav. Pealegi, registreerime maratoniks, ümber saab registreerida. Odavam on maratoni pealt 10ks kui vastupidi.
P: Ole vait.
SH: Ole ise vait. Jookseme. 

Ja siis ma siin otsustan juba mõnda aega. 15ndal läheb esimene registreerimine lukku. Ja sh jääb vist peale. Trepijooksud on aasta alguses. Mis mõttes on ühel etapil vaja kaks korda üles joosta? See jääb vist ära. Teletorn oli :D

Previous season.
SEB 10 km 47,04. 388th all together, 46th woman, 28th in my age group.
Kirna-Türi 6.5km 29,59. 75th, 13th woman, 4th in my age.
My throat gave me some serious headache from the end of Sepember. Apparently it is chronical but never has the soarness lasted that long. My voice also dediced to leave me. I spent three days in complete silence. During Kirna- Türi I was already ill. I virtually couldn`t run at all in October. Two weeks I tried to make it on my own, one week with antibiotics and a week for recovery.

November was fun. I have a smartphone since summer. And naturally I have Endo. I do have my trainings written down in a notebook but in Endo I can easily see the distance. After half of the month was over I saw taht 200km was quite tangible. Some time later it was apparent I could reach my record (218km). So, in November I managed to run 220km :)

Cheaper registration to next year`s City Runs is open until December 15th. Once again I open the SEB Tallinn registration. I fill in all the information. Everything except the distance. Because...
My inner voice: Let`s run the marathon again.
My head: Are you stupid? Do you remember how hard it was?
IV: It has been long enough. I am ready.
H: Losing six toenails? Ring a bell?
IV: I wouldn`t consider it, if I didn`t want to run.
H: But I want to run 10km. I need speed for that. I am getting older. I can run the marathon later.
IV: But I want to run the marathon.
H: Remember how much time it takes to train?
IV: As if you run any less now :D I can run 10km as well, in Tartu and in Rakvere Night Run. And 7km in Narva.
H: The practice is different.
IV: I am not a pro athlete. I can manage with my current training, I run as much as I did the last time.
H: Remember how hard this was???
IV: Think. If my aim is to run it with 3h45min, then I would have to run a km in 5min30s, this is totally runnable. Besides, let`s register for the marathon, I can always re-register. And it is cheaper to re-register from marathon to 10 than the other way around.
H: Oh, shut up.
IV: Shut up yourself. Let`s run.

And so I have been deciding and re-decing for a while. The first round of registration ends on the 15th. And IV seems to be winning the case.
Towerruns are at the beginning of the year. But one stage requires running the tower twice. What the?? Guess not this time. Teletorn was :D

Siim

Eelmisel laupäeval jooksuringilt tagasi jõudes ehmatas mind üks koer. Ilus, hele, suur koer. Aga ta lähenes selja tagant ning igasugune suurt kasvu, ilma omanikuta liikuv koer ei ärata usaldust. Koeral oli rihm ja ta ei rünnanud, järelikult oli kuskilt omavoliliselt lahkunud. Tegin temast pildi ja postitasin FB ning jätkasin oma teed.

Koer nähtavasti leidis, et joosta on tore ja ühines minuga. Iga natukese aja tagant kontrollis, kas ma talle järele jõuan ja nii minu koduni välja. Ei olnud huvitatud, et võõras koer minu aias toimetab, seega liikusin väravast sisse ning sulgesin selle oma järel. Aga ega mu kaaslane ei andunud alla, tegi värava koonuga lahti ning ühines minuga. Proovisin ta uuesti aiast välja saada ning ise sisse kuid tal oli trikk juba selge.

Hea küll, sain uksest sisse. Koer näis millegipärast leidvat, et minu aed on just see õige koht päeva veetmiseks. Helistasin naabrinaisele, tema uuris lähipiirkonna inimeste käest, kellele jooksukaaslane kuuluda võiks. Selleks ajaks oli koer juba peaaegu tunni minu trepil istunud. Naabrinaine sai ühendust ühe mehega, kellele koer tõenäoliselt kuulus, välimus sobis ning tema koduvalvur oli eelnevaltki jooksus käinud. Peremees palus mul koera enda juures hoida kuni ta koju jõuab. Selle peale lasin koera koridorri.

Pooleteist tunni pärast selgus, et võimaliku peremehe koer oli turvaliselt oma kodus ja minul keegi tundmatu. Selleks ajaks oli juba pimedamaks läinud ja ma ei tahtnud koera välja ajada. Võtsin ühendust kohaliku ajakirjanikuga, kes pani nupu kohaliku lehe veebiküljele. Vahepeal käisin koerale süüa ostmas, päris nälga ei tahtnud ka jätta.

Õhtuks võttis ühendust omaniku naine ning tunnike hiljem oli Siim üle antud.

Krokodill / Drawing a crocodile

 Ma ei ole jooksma saanud juba kaks nädalat. Eelmine nädal oli väike op ja viimane kuu olen hädas olnud haige kurguga, nüüd antibiootikumid ka. Üllataval kombel ei seganud see keskendumist (mitte, et aega oleks).

Krokodilli silm on tõenäoliselt kõige ajamahukam töö, mille ma olen teinud. Ja nagu ikka joonistusest pildi tegemine muudab selle kuidagi häguseks.

Oli mõte erinevate loomade silmi joonistada. Eks näeb. Praeguseks krokodill :)

I haven`t been able to run for nearly two weeks due to an operation and illness. So I was really surprised I was able to concentrate enough to draw.

An eye of a crocodile is probably the most time consuming drawing I have made. Taking a photo of a picture always leaves it too bright/blurry etc :(

I had a thought to try to draw eyes of different animals. We`ll see.. But for now, an eye of a crocodile :)

Ämblikud/Spiders

Istun arvuti taga, pooleliolev pilt on minu ees, pliiatsid lauale paigutatud. Otsin taustaks filmi. Siis märkan, et paberile tekib väike vari, mis vaikselt liigub. Hea küll, nüüd näen juba hallutsinatsioone?
Vaatan üles lambi poole ja kes muu, kui ämblik teeb laskumistrikki. Võrkupidi laes, laskub natuke, peatub, jalad laiali ning laskub järgmise jupikese. No mida?
Mu arahnofoobia oli kunagi (ja pikka aega) kordades hullem. Üle loomulikult ei ole. Teraapiana olen hakanud ämblikke pildistama (kui nad ikka ohutus kauguses on), proovisin joonistada ja pilte suudan täiesti rahulikult vaadata. Suudan nad toast ka välja toimetada, kui nad liiga kiiresti ei liigu ;)
Aga tundub, et osa ämblikke on võtnud oma missiooniks mind iga hinna eest ehmatada.
Ükskord vaatasin peeglisse, olles sellele suhteliselt lähedal. Silmanurgast nägin liikumist, pöörasin pead ja samasugune laskuja oli sihiks võtnud minust kõige rohkem viie sentimeetri kauguselt mööduda.
Siis lugesin voodis raamatut. Jälle mingi tume laik jäi vaatevälja. Oli jõudnud praktiliselt minu pea juurde.

I am sitting behind a computer with a half finished drawing in front of me. Pencils placed on the table, ready to be used. I am searching for a film to play in the background. Then I notice a shadow that is moving ever so lightly. So now I am hallucinating?
I look up to the lamp and who else but a spider is decending? What the? It decends a bit, stops with its legs spread out and decends the next small bit.
My arachnophobia used to be way worse. Of course I am not over it. As a way of therapy I have started to take photos of spiders (if they are in a safe distance that is), I have tried to draw one. I can look at their pictures. Mostly. I can trasnport them safely out of the room (if they don`t move too fast).
But it seems a group of spiders has set their sole purpose to scare me to death.
One time I was looking into the mirror being relatively close to it. Out of the corner of my eye I saw movement, I turned my head and one was decending from the ceiling just like today. It seemed to aim to catch my head being not more than five centimetres from it.
Then I was in my bed reading a book. Again a dark spot in my peripheral vision. It had virtually  reached my face. Splendid.

One of those days

Today was one of those days when things just go wrong. Sad. Disappointed. Angry.

And I don`t even have a picture to illustrate my mood. Apparently I broke Facebook. Hahahaha :D Endo decided to take time off just when I logged on :D

Madala vererõhu rõõmud/The joys of low blood pressure

Madal vererõhk on põnev. Küsisin kunagi perearsti õe käest, kas on piir, millest alates on tegemist liiga madala rõhuga. Ei ole, niikaua kui rõhk on olemas, on kõik ok :)

Minul on madal vererõhk olnud niikaua kui tean. Arsti juures on süstoolne veidi kõrgem, ärevus ja kõik see :) Olen harjunud oma 84/48. Järsku püsti tõusmine on huvitav. Väsimus.

Füüsiline koormus tõstab vererõhku, aga seda koormuse ajal. Pikas plaanis treenitus aitab sellel madal püsida. Pärast iga raskemat treeningut on õhtuks rõhk madal.

Eile tundsin pearinglust (seda aeg-ajalt juhtub ja pole midagi üllatavat). No aga ei tahtnud kuidagi üle minna. Mõõtes oli 74/38. Ega midagi, naudin niikaua kui madal püsib :)

Low blood pressure makes life interesting. I once asked my doctor if there is a limit that states that the pressure is too low. No. As long as I have a blood pressure, it is fine she said :) 

I have had low blood pressure as long as I can remember. When visiting a doctor, the systolic reading is a bit higher due to anxiety. I am used to my usual 84/48 (give or take some digits). Rising suddenly after sitting is interesting. Tiredness is usual. 

Physical activity raises blood pressure, but only during the activity. But it acutally lowers it in the longer outcom. After every harder workout I am guaranteed for it to be very low. 

Yesterday I felt lightheadedness (this happens time from time and is nothing surprising). This time it didn`t want to pass. Obvious. The reading stated 74/38. Oh well, guess I`ll enjoy as long it stays low :)

Liina

Liina

See on Liina :) Detalide tegemine võttis aega.

Eesti ööjooks/Night Run Estonia

15.08.2015 toimus Rakveres viies Eesti Ööjooks (eelnevalt nime all Rakvere Ööjooks). Võistluse teeb eripäraseks just selle toimumise algus, kell 21.30. Esimesed kolm aastat toimus see juunis aga siis oli ka distantsi lõpuks liiga valge ja toimumise aeg vahetati Narva Energiajooksuga, sattudes augusti. Eelmisel aastal (esimene aasta pärast augustisse tõstmist) selgus aga, et on liiga pime :) Kavas oli ka poolmaraton ja mõnel tekkis raskusi õigel rajal püsimisega. Sellest aastast siis ainult 10km, 5km ja lastejooksud. 

Eelmisest aastast on kohustuslik olnud joosta ametlikus särgis. Eelmisel aastal punane, käesoleval sinine. Alguses tekitas protesti, mis mõttes keegi ütleb, mis mul seljas peab olema?? Aga olles stardikoridoris ja nähes tänava ulatuses (2000+) punast särki, oli tunne võimas. Sellel aastal oli veel lahedam, punane ei ole minu värv ;) 

Täiustuseks spordivarustuses ostsin Karrimori ovaalikujulise veepudeli, et vältida järjekordset ajakadu joogipunktides. See on üks tänuväärt ost. Mulle ei sobi need veepudeli hoidjaga vööd, seljas ebamugav ja vesi loksub. Käeshoitavat pudelit tuunisin niipalju, et käeava natuke väiksemaks saada. Sellega puudub vajadus pudelist kinni hoida. Viimasel kuuma ilmaga toimunud pikal jooksul jäi muidugi sellest väheseks aga oh kui vajalik. 

Sõin seekord 5 tundi enne starti ja ikka oli hilja. Ma ei tea, mis minu kõhuga toimub. Järgmine kord ei söö, siis kõht ei valuta? No ei saa ju. 

Stardikoridoris ka edenemine :D Eelmine aasta alustasin kolmandast, sellel aastal teisest sektorist. Esimene, eliidi oma, jääb kättesaamatuks.

Rada oli uuendatud, seekord kaks 5km ringi. Mis tähendas ühel ringil kolm tõusu. Brr. See kõrvale jättes, rada oli super. 1 ja 2 km märgi vahel oli tiigi ääres olnud tee ümbritsetud küünaldega, kuskil lõpupool tuledega. Raja ääres olid esinejad ja palju pealtvaatajaid. 

Aeg 46.46,2. Keskmine kilomeetri kiirus 4.41. Kokku 527. koht, naistest 69. ja oma vanuseklassis 34. Kõige huvitavam on 5km vaheaeg: 23.02. Mis tähendab, mingi ime läbi suutsin ma teise poole joosta täpselt sama kiiresti kui esimese.

Fifth Estonian Night Run (previously Rakvere Night Run) was held in Rakvere on 15th August 2015. It is a one of a kind competition in Estonia, beginning at 9.30 p.m. It was held in June for three years but apparently it was too light even at the end so it was swapped with Narva Energy Run (previously in August). But last year (the first time after the swap) it was too dark :) They also ran half marathon and some runners didn`t manage to stay on the track because of the darkness and insufficiend lighting. This year we were able to run either 5 or 10 km and of course shorter races for children.

Since last year it has been mandatory to with the official shirt. Last year red, this time blue. At first I was irritated, who the hell tells me what to wear?? But being in the start corridor, seeing the hole street (2000+ runners/walkers) covered with red shirts, it was amazing. This time it was even better, red is so not my colour ;)

As an improvement in my sport equipment I bought a Karrimor oval water bottle to avoid losing precious seconds at the drinking stops. I don`t like water bottle belts for running, simply uncomfortable. I tuned my bottle to have a smaller gap for my hand so I don`t have to hold it. Though during my last longer run with warm weather it was not enough.

This time I ate 5 hours before the race but it was still too late. I don`t know what is happening with my stomach and digestion. If I don`t eat at all next time, will it not hurt?

I managed to improve with the start corridor :D Last time I started in third, this time in second. Impossible to get to the first though, this is for elite runners.

The track had been changed, this time two 5km laps. Which meant three ascents per lap. Ugh. Beside that the track was superb. Between 1 and 2 km the road next to the pond was bordered with candles and later on, with tiny lights. Performers were in every kilometre and so many onlookers.

My time 46.46,2. Average speed 4.41 min/km. 527th place, 69th out of women and 34th in my age. The most interesting thing though was my 5 km time: 23.02 which meant I managed to run the second half with exactly the same time as the first.

Päikeseloojandu kontsert Türil. Margus Vaher & Paul Neitsov

Margus Vaher (2015)

9. augustil toimus Türil kolmas päikeseloojangu kontsert. Kontsertidega koguti raha Türi Põhikoolile LEGO-mudelismi ringi alustamiseks. Pääs ilusale õhtule oli tasuta.
9. augustil oli ilus, päikseline õhtu. Sissejuhatuseks laulsid muusikali "Hammasrataste vahel" esinejad. Õhtu kulminatsiooniks olid laval Margus Vaher ja Paul Neitsov.
Mõlemad lihtsalt suurepärased esinejad. 
No ja suutsin üle mõne aja lõpuks ühe pildi valmis joonistada ^_^

Margus Vaher (2010)

Seekord autogrammi ei küsinud, selle sain juba 2010. Aga pildi tegin kingituseks. Täielik üllatus tabas aga pilti üle andes. Rõhutan, eelmise pildi tegin viis aastat tagasi. Nüüd vaatas Margus pilti, küsis, kas minu tehtud ja siis ütles, et teab mind küll. Ja tal oli mu nimi meeles. Oh, kuidas tegi hingele pai (rääkimata imetlusväärsest mälust). 

Cornwall päev 7/day 7

Lehmad teel

20. juuli. Oligi kätte jõudnud meie reisi viimane päev. Pärast mõnusat hommikusööki (järjekordselt asjalik kokkuhoid - soe hommikusöök tuli eelmisel õhtul koguseliselt kirja panna) oli aeg liikuma hakata. Ees ootas natuke pikem sõit tagasi Heathrow lennujaama.

Glastonbury

Esimeseks peatuseks oli müütide ja legendidega seotud New Age linn Glastonbury. Erinevalt ülejäänud paikadest, mida me terve reisi ajal külastasime oli Glastonbury jõuliselt värviline. Saime osaks ilusale ilmale ja vaatasime sisse võluvatesse poodidesse.

Koera joogitops

Viimasel päeval taipasin lõpuks pildistada huvitavat nähtust, mida olime tegelikult juba esimesel päeval märganud. Poodide ja toitlustuskohtade uste taha on paigutatud koerte joogitopsid. Ma ei mäleta täpselt kus me seda esimest korda tähele panime ja iga poe ukse taga neid loomulikult ei olnud kuid praktiliselt igas linnas/külas oli loomade peale mõeldud.

Kellegi tilluke aed

Vasakul oleval pildil on kellegi väike aed. Terve aed, vaatega järgmise aiaboksi garaazi seinale. Sellel tänaval olid korteritele eraldatud piiratud maa, enamasti parkimiseks. Mõni nupukam oli sellest rohelise puhkeplatsi meisterdanud.

 Glastonbury Tor jäi sellel korral külastamata.

Vicars` Close, Wells

Edasi viis tee Wellsi, mille peamiseks eesmärgiks oli uuesti külastada Vicars` Close nimelist tänavat. Avastasin selle tänava eelmisel reisil täiesti juhuslikult, meid viidi tegelikult vaatama võimsat Wellsi gooti katedraali.

Wellsi katedraal

Uudishimulik nagu ma olen, jalutasin natuke eemale ja olin täielikult lummatud sellest mõneti lihtsast tänavast. Siis jõudsin ainult kiire klõpsu teha, sest buss ei oota hilinejaid. Seekord oli aega rohkem. Tänavale jõudes ilutses keset seda üks punane auto. Punane auto parkis südamerahuga tänaval, mida mina tahtsin pildistama minna. Lihtsalt keset tänavat. Pettunult tegin pilte ühest ja teisest poolest ja pöördusin minekule, heites veel viimase kurva pilgu seljataha. Nagu kutsumise peale avanes ühe maja uks, millest väljus mees, kes istus keset tänavat parkivasse punasesse autosse ja lahkus. Olin kaks inimest, kes seal enne pildistasid, samuti minema peletanud ja minu ees laius Vicars` Close.
Vicars` Close on väidetavasti vanim algupäraselt säilinud ehitistega ainult elumajadest koosnev tänav Euroopas. See fakt selgus hiljem.

Stonehenge

Rollin`

Vaikselt jõudis kätte aeg edasi sõita. Tagasiteel saime nautida täielikku luksust - kiirteed. Möödusime jälle Stonehengest. Kui meie külastusel, esimesel päeval, kulges sõit sinna üllatavalt kiiresti, siis sellest uuesti mööda sõites oli teises sõidusuunas vist mitme kilomeetri pikkune kolonn. Et sõitmine üksluiseks ei läheks ning aega auto tagastamiseni oli piisavalt, peatusime põgusalt Andoveris.

Teel lennujaama

Tee lennujaama möödus lennates, kuni Tomi andmetel jäi läbida veel 20 minutit. Suvine aeg on teedeehituseks sobiv, sõitmisel võib see natuke üllatusi tekitada. Õnneks olin sõiduaja arvestanud varuga, sest auto tagastamisel oli kindel kellaaeg ning selleks hilineda ei tahtnud. Ka lennujaamas ehitati ning liiklus oli ümberkorraldatud, sattusime õige tänava asemel läbi sõitma lennujaamast.

Vaade hotelli aknast

Viimaseks majutuskohaks oli lennujaamale mugavalt lähedal asuv Ibis London Heathrow.  Heathrow lennujaama ümbruses on tore tastuta bussisõidu tsoon. Saime toa vaatega lahkuvatele ja saabuvatele lendudele.

Hommikul viiest jälle bussi peale ja seiklusele tagasi koju. Järgmise reisini ;)

July 20th. The last day of our trip had arrived. After a wonderful breakfast (once again sensible frugality - we had to order cooked breakfast the previous evening) it was time to start our journey back to Heathrow airport.

Glastobury

Glastobury

First, we visited Glastonbury, a New Age town notable for myths and legends. Unlike all the other places we visited during our trip, Glastonbury was powerfully colourful. We got to enjoy lovely weather and peeked into alluring tiny shops.

 During our last day I finally managed to photograph an interesting phenomenon we had noticed since the first day. Kind and considerate people leave drinking cups for dogs outside their shops or cafes, etc. I don`t remember where we first saw that and of course these are not in front of every shop but we noticed them virtually in every place we visited.

Someone`s tiny garden

On left there is someone`s tiny garden. An entire garden overlooking someone else`s garage.

We didn`t have time to visit Glastonbury Tor

Vicars` Close

Then we reached Wells. The main reason for this destination was to re-visit Vicars` Close. I discovered this street by chance in 2011 when we were supposed to visit the magnificent Wells cathedral.

Wells cathedral

I am a curious person, so I walked away from the cathedral and was completely fascinated by this somewhat simple street. I only managed to take a shot that time. Bus tour and all.
When I finally got to Vicar`s Close there was a red car parked in the middle of the street. A red car, calmly parking in the street that I wanted to photograph. Just parking there. Disappointed, I took some shots from both line of houses and turned to leave, taking one sad glace behind. By miracle a door opened, a man got outside, sat into the red car and drove off. I couldn`t believe my luck. I had also managed to scare away two people who had been there first and then there was noone in my way.
Vicars` Close is claimed to be the oldest purely residential street with its original buildings all surviving intact in Europe.

Stonehenge

Rollin`

And then it was time to drive on. During our way back we got to enjoy a total luxury - motorway. We passed Stonehenge once more. Whereas we arrived there relatively fast on our first day, the oncoming line had at least a few kiolmetres of cars waiting to reach Stonehenge.
As we had enough time we took a short break in Andover.

On our way to Heathrow

The drive to Heahtrow flew by until we had about 20 mitues to go, according to Tom. Summer is the right time for road construction, which can be a slightly bad surprise. Fortunately we had began our journey early enough, so the traffic jam didn`t ruin our arrival in time. The road around Heathrow was also under construction so we ended up driving through the airport.

View from our hotel

 Our last accommodation was Ibis London Heathrow. It is really close to the airport and within free travel zone which suited us perfectly.

At 5 a.m. we started our journey back home. 
Until next time ;)

Cornwall päev 6/day 6

Hommikune jooksurada

19. juuli. Sünnipäeva hommik ja päike piilub aeg-ajalt pilve vahelt. Ookean vaatab akna tagant vastu. Loomulikult jooksma. Eelmise õhtu jalutuskäigu ajal eest paistnud mägi (definitsiooni järgi küngas, hea küll) on üllatavalt järsu tõusuga.

Vaade Budest edasi sõites

Hommikusöögi ajal kisub ilm kahtlaseks, tulevad esimesed vihmapiisad. Söök on rikkalik, ikka buffetist võetavad helbed ja muu selline ning juurde tellitav inglise hommikusöök. Aknast paistavad veel mõned jooksjad ja vihm on võtnud võimust. Mõnetise ehmatusega avastame, et kaugemal olevad majad on kadunud, mõne aja pärast on ka lähemale jäävad majad haihtunud. Tunne nagu oleks Stephen Kingi raamatus.

Ees on tee, mis muud

Hall, tihe vihmamüür katab ümbrusesse jääva enda alla. Hinge poeb ärevus, kas tõesti peab päeva sellise laussaju tähe all mööda saatma. Traditsiooniliselt inglise ilmale lõppeb sadu selleks ajaks kui hambad pestud. Sõitu alustades poleks nagu midagi vahepeal juhtunud.

Clovelly

Varsti jääb Bude seljataha, tee suundub järjest põhja poole ja oleme märkamatult tagasi jõudnud Devoni krahvkonda. Esimeseks pikemaks peatuseks on armas küla Clovelly, millele annab oma näo järsk munakiviga kaetud peatänav, mis laskub 120 meetrit, jõudes sadamasillani. Clovelly on üks nendest kohtadest, mis jättis eelmisel reisil sügava mulje, lihtsalt oma mõnusa olustikuga. See on üks tõeliselt armas küla.

Lõngapomm

Minu sünnipäeva auks toimus merefestival ja terve küla oli lõngarünnaku all (yarn-bomb) Ei no, merefestival juhtus lihtsalt toredasti 19.juulile. See tähendas siis mereröövli kostüümides lauljaid ja pillimängijaid, kohalikku laata, erinevaid tegevustubasid ja lahedat olemist.

Clovelly

Lõngarünnak väljendus asjade katmises kootud esemetega, mis tavaliselt kokku ei käi. Mütsidest lillepotid, kootud riietega telefoniputka ja nii edasi. Lõngapomm oli tegelikult meie tripi ajaks ametlikult läbi saanud aga õnneks saime ka seda kogeda.

Merefestival

Lisaks lilled, palju-palju lilli ja imeilus ilm.
Clovelly`sse sisenemine on tasuline, küla nagu muuseum. Järsust teest võib alla-üles liikuda omal jalal või eesliga, kui selleks vajadus või tahtmine. Paljud majadest on uudistajatele avatud kas kohviku, poe või näitusena.

Clovelly rand

Veetsime kõigepeal lahedalt aega all rannas, kus uljad kohalikud ujumas käisid. Natuke maad eemal peitus väike kosk, milleni viis kivine rand. Paljud kivid olid kaetud huvitava reljeefse joonestikuga.

Clovelly

Lõunat sõime Cottage Tea Rooms nimelises kohvikus.
Olin praktiliselt reisi algusest otsinud võimalust proovida Cornwallile ja Devonile traditsioonilist kerget einet, cream tea`d.

Sünnipäevapilt

Nimetusest võiks järeldada, et tegemist on teega, millele on lisatud koort. Cream tea koosneb teest, ühest või kahest scone`st (jälle üks tore toit, mille kohta eesti keeles ei ole tõlget. Nami-nami blogis kutsutakse seda kakuke. Lingil retsept),  millele määritakse moosi ja clotted cream`i (ei ole tõlget. Kindlasti ei ole tegemist vahukoorega nagu mõnest kohast olen lugenud. Kreem on pigem võilaadse konsistentsiga. Valmistatud pastöriseerimata piimast, vähemalt 55% rasvasisaldusega). Cream tea`l on kaks variatsiooni, Devonis clotted cream alla ja moos peale, Cornwallis moos alla ja clotted cream peale. Ja siis nad vaidlevad, kummal on parem cream tea :) Tore, et uus asi proovitud aga rohkem ei taha :) Ülimagus ja jäi lõpetamata. Maitsenäsade ergutamiseks sõime sidrunijäätist.

Bideford

Edasi suundus tee Exmoori rahvuspargi poole. Tegime lühikese jalasirutuspeatuse Bidefordis ja suundusime ranniku poole, Lyntonisse.

Lynton

Lynton on tore väike linn Devoni kravkonnas, Exmoori rahvuspargis. Lynton asub mäekuru tipus, olles seotud mäekuru alla jääva Lynmouth`iga. Kaks asulat on omavahel ühendatud mägiraudteega. Tegime jalutuskäigu Lyntoni peatänaval. Põikasime sisse St Mary kirikusse, kus oli üleval kohalike elanike lillekompositsioonide näitus. Saime järjekordselt osaks äärmiselt südamlikule tervitusele kiriku sissepääsu juures.

Meeste kompositsioon :)

Vaade Lyntonist

Tee Lynmouthi

Alguses oli plaanis Lynmouthi sõita autoga, kodus kaardilt vaatasin ainult seda, et kaks asulat asetsevad teineteisele väga lähedal, kuid märkamata jäi nende omavaheline seos mida google maps ei kajasta. Kohal olles märkasin aga kaardilt, et vahemaa on tõesti väike, olles ainult jalutuskäigu kaugusel. Alla liikumiseks oli kaks võimalust - mägiraudtee või kondimootor, valisime viimase. Kuna Lynton on mäekuru tipus, tähendab tee Lynmouthi järsku, 210 meetrist, langust. Kujutan ette, et vihmase ilmaga on selle tee läbimine erilist võimekust nõudev, juba kuivaga oli see keeruline aga alla me jõudsime.

Lynmouth

Lynmouth

Lynmouth on küla, mis asub West Lyn ja East Lyn jõgede kokkupuutepunktis, 210 meetrit Lyntonist allpool. Pühapäevaks oli tellitud ilus ilm ja külastajaid oli  õhtusest ajast hoolimata palju. Ookeanis valitses mõõn, veepiirini jalutamine oli mõnus lõõgastus, proovides leida kive, mis jalge alt ära ei liiguks.

Sõit tagasi Lyntonisse

Teekonnaks tagasi Lyntonisse valisime mägiraudtee, mis ühendab asulaid 1890ndast aastast. Raudteel sõidavad kaks vee abil liikuvat vagunit. Meie vagun sai täpselt nii täis, et minul õnnestus jääda välja piirdetoru taha seisma, kust avanes imeline vaade alla orule.
Lynton & Lynmouth moodustavad Exmoori matkamispealinna, kust saavad alguse või suunduvad mitmed matka- ja jalgratta rajad kesk võrratut Exmoori maastikku. Võiks plaani võtta ja kõigi reisiunistuste järjekorda panna :)

Ka see päev suundus vaikselt oma lõpu poole ja meil oli aeg sõita edasi Porlock`i.

Teel Porlocki

Kõigepealt tuli läbida sama, 210 meetrine, langus. Alla mäge on sellist teed lõbus sõita. Oh, ja siis.. Siis kulges tee jälle üles ja meile avanes ookean kõrgelt mäe nõlvalt. Kurviline tee ja kohe selle kõrval ookean, allpoolt laiumas. No ja siis aeg-ajalt ikka hekid (stiilinäide vt Porche vasakul pildil ).

Meie tuba

Rose Bank Guesthouse

Viimane peatuspaik sellel päeval oli Porlock. Oma kaunist majutuskohast suutsin esimese hooga mööda sõita. Rose Bank Guesthouses`is  tervitasid meid John ja Elaine, pensionieelikutest võluv paar. Miks mainin pensioni. John ütles järgmisel päeval meie lahkudes, et sooviks väga pensionile jääda, majutuskoha pidamisest loobuda ning laia maailma reisima minna (nemad seal lähevad pensionile ja reisivad, meil siin lähevad pensionile ja loevad sente, et toiduraha kokku saada. Masendav). Et kui meil on Eestis tuttavaid, kes tahaksid Porlockis majutuskohta pidama hakata, siis nende oma on pakkumisel. Vastuvõtt oli tõesti südamlik. Tuba asus kõige kõrgemal korrusel vaatega ookeanile. John pakkus kohe minu kohvrit tassima aga ehmatas selle raskuse tõttu, kas mul on seal keegi peidetud. Selleks hetkeks olin suutnud natuke üle 10 raamatu kokku osta. 

Porlocki soo

Porlockil nagu paljudel teistel väiksematel küladel ja linnadel on üks pikem peatänav, mille äärde jäävad kõik asutused. Selleks ajaks olid kõik suletud kui välja arvata mõned toidukohad. Einestamiseks valisime The Royal Oaki.  Kuna tõusuni oli veel aega, otsustasin võtta ette 1 miilise jalutuskäigu randa, ületades soo, mis tõusuga on vee alla mattunud. 

July 19th. It is the morning of my birthday and the sun peeks occasionally through the clouds. The ocean is glorious. Naturally I go jogging. The hill that we saw last night is surprisingly steep.

Weather turns dodgy, the first raindrops hit the ground. Breakfast is plentiful, we can choose things from the buffet (cereals and such) and cooked breakfast is also served. A few joggers are within view and rain has gained strenght. With a surprise we discover that the houses from a distance have disappeared. Some time later the houses right next to Elements have also disappeared. Spooky. Feels like we are in a Stephen King book. Grey, heavy rain overflows the surroundings. I get suspicious, do we really have to spend our day in such weather. But as British weather goes, the rain ends by the time I have brushed my teeth. When we start driving, it is af nothing has happened.

Clovelly

We leave Bude behind and drive towards the north. Soon we are back in Devon. Our first stop of the day is in a sweet little village, Clovelly that is characterised by its steep cobbled main street that decends 120 meters reaching the harbour. Clovelly is one of the places where I really enjoyed being the last time. Such a lovely atmosphere.

Clovelly

We happened to be there at the right time as Clovelly held its Maritime Festival on the 19th. The village had also been yarn-bombed. And as it was summer, it was filled with gorgeous flowes.

Sea festival singers

The Maritime Festival included performers dressed as pirates and sailors, musicians, fair, different activities for all ages. It also helped that the sun was shining.

Yarn-bomb

Yarn-Bombing had actually ended approximately a week earlier but fortunately we were able to experience it too.Yarn-bombing meant adding knitted items to sometimes unexpected places.
And of course Clovelly was filled with flowers, lots and lots of flowers.

Clovelly

Visiting Clovelly is priced, the village is like a museum. Visitors can walk down the steep cobbled street or if need (or want) be use a donkey. Many houses are open to visitors as cafes, shops or exhibitions.

Stone beach

We spent a lovely time by the harbour, where dashing youngsters took a swim. A short walk on the beach lead to a waterfall. A lot of the stones on the beach were covered with interesting lines.

Birthday picture

We had lunch at Cottage Tea Rooms . I had wanted to try Cornish or Devon cream tea since the beginning of our trip. As one could conclude from the name, it could be tea with a drop of cream. Actually it means tea, one or two scones, jam and clotted cream. (We don`t have scones or clotted cream in Estonia). Cream tea has two variations: in Devon you take a scone, cut it in half, add clotted cream and then jam. In Cornwall you add jam and then clotted cream :) It was interesting to try a new flavour but if offered again, I wouldn`t eat it. Overly sweet and I couldn`t finish. We ate lemon ice cream to freshen our taste buds.

Bideford

From there we headed towards Exmoor national park. We took a short break in Bideford and moved on to Lynton.

Lynton

Lynton is a nice little town in Devon, Exmoor. Lynton is located at the top of a gorge above Lynmouth. The two towns are connected by Lynton and Lynmouth Cliff Railway. We took a walk in Lynton. St Marys Lynton had an interesting exhibition of flowers that locals had made. Again, we experienced extremely warm welcome.

At first I thought to drive to Lynmouth because when I searched the towns from home with Google maps they seemed to be very close. Although their connection by railway was left unseen.
But being there I noticed from a local map that the distance between Lynton and Lynmouth is really short indeed and in walking distance. There were two possibilities to move down the gorge - walk or take the railway. We chose the first option. As Lynton is at the top of a gorge, the road to Lynmouth is really steep, the descent is 210 metres. I can only imagine how difficult it must be to walk down if the track is wet as it was hard enough in a dry weather.

Lynmouth

Lynmouth is a village located at the confluence of the West Lyn and East Lyn rivers, in a gorge210 metres below Lynton.

Lynmouth

We had ordered a sunny day for Sunday :) and Lynmouth was packed with people despite the evening. It was low tide and I loved walking to the waterfront trying not to slip on the stones.
We took the railway to get back to Lynton. The water-powered funicular railway has been in continuous use since 1890. 

Cliff Raiway car

I managed to stay outside while our drive up and enjoy the ascent.
Lynton & Lynmouth is now widely acclaimed as the "Walking capital of Exmoor" as many walking trails pass there. It would an idea to go there again one day. 

That day was coming to its end and it was our time to drive to Porlock. 

On our way to Porlock

First, we had to pass through the same descent. It is fun to drive down hill though. Oh and then.. Then the road went up again giving us magnificent view of the ocean. Bended road and ocean right next to it, just a little bit below. Well, and occasional hedges (see Porche on left).

Exmoor

Soon we arrived in Porlock. I managed to miss our beautiful guesthouse at first. At Rose Bank Guesthouses we were greeted by a lovely couple, John and Elaine. John told us the next day when we were leaving that he would like to retire, give up guesthouse business and travel the world (pensioners there retire and travel, some pensioners here count cents to have enough to eat. Depressing). If we have acquaintaces in Estonia who would be interested in running a guesthouse in Porlock, Rose Bank is available.

Rose Bank Guesthouse

Reception was warm and friendly. Our room was on the top floor overlooking the ocean. John offered to carry my luggage and was surprised by its heaviness suggesting I had hidden someone. By that time I had bought over 10 books.

Porlock

Porlock, as many smaller towns and villages, have one long main street. By the time we arrived, most were closed. We ate dinner at  The Royal Oak. As there was enough time until high tide, I had time to walk to Porlock beach, crossing an interesting marsh.

Porlock marsh

Porlock beach